Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

20 страница из 36

Igal klantsival pinnal seisid sinna täpselt paika seatud kaunid nipsasjakesed. Ema ütleb ikka, et puudub igasugune vajadus lämmatada kõiki pindu vidinatega, mille puhastamiseks tal aega pole. Temale meeldib, kui elamine on nii puhas, nagu oleks sealt surmajärgne koristusbrigaad üle käinud. Ta ei lase isegi fotosid üle läve. „Tolmulõksud!“ karjatab ta, otsekui võiksid neil kujutatute räpased näod end raamist välja küünitada ja hambad möödakäijatele sisse lüüa. Minu ülesvõtted isast on hoolega „Jane Eyre’i“ lehtede vahele peidetuna mu tualettlaua sahtlis luku taga, seal ei saa need minu meelest kuidagi emale pinda käia. Issand ise teab, kus ema isa fotosid hoiab, ehk raamatu „Kadunud“ kaante vahel.

„Raamatukokku,“ kuulutas Mirabelle ja tol hetkel tundus see tähtsusetuna. See ei pruugi näida maja seisukohast tuttava või olulise ruumina, kuid kujunes keskseks kohaks selle maja ja selle ürituse jaoks. Iga inimese jaoks, kes mõrvamüsteeriumitest midagigi teab, on raamatukogu peamiseks tapatöö toimepanemise kohaks. Ehk aitavad kõik need raamatud inimestel rihma sedavõrd maha lasta, et nad julgevad kirgedele voli anda ja kas võrgutavad kellegi ära või siis teevad ta vagaseks.