Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

16 страница из 36

„Ütle tädi Mirabelle’ile tere,“ kamandas ema.

„Tere, Mirabelle.“

Ema sooritas huultega liigutuse, mis ta miimikaspetsialisti sõnul kõik ta senised pingutused nullib ja jätab mulje, nagu tõmbaks keegi kukrul paelad kokku, et miski sellest põgenema ei pääseks.

Mirabelle naeris. „Endiselt ninakas lapsuke, nagu ma näen.“

„Oo jaa,“ ema ei mäleta tegelikult mu lapsepõlve, „ta hakkas nüüd taimetoitlaseks.“ Teda kuuldes jäi mulje, nagu oleks tegu kuseteede nakkusega.

„Ta jääb nälga.“

„Ma tean.“

Jälgisin igasuguse huvita, kuidas nad otsekui kaks poolsurnud varblast käpaga loopivat kassi minuga mängisid. Oli selge, et emal võib ükski kord ka õigus olla (seejuures oma äärmisele kitsarinnalisusele truuks jäädes): taimetoitlaseks hakkamiseks oli aeg tõesti vale. Siin näisid sisekujunduses ilma tegevat halli seintelt alla vahtivate suurte surnud loomade pead; keegi oli kõvasti vaeva näinud, et säilitada nende näol surma hetkel olnud ilme.

Ema pöördus minu poole. „Sa jääd nälga,“ noogutas ta oma tavapärase timukale omase kaastundlikkusega. Emal ei õnnestu sugugi emalik olla.