Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

23 страница из 36

Vähemalt üks asi oli minu jaoks selge: nende tuhandete siia paigutatud lehekülgede vahel leian ma üksinduse, rahusadama ja tormivarju ema ja ta raamatuklubi eest. Nende raamatuklubi mingi raamatukogu ei huvita. Selle on nad juba kõrvale jätnud ja edasi liikunud. Mina seevastu olin paigale jäänud. Olin leidnud ideaalse paiga, kuhu nende hukkamõistvate pilkude eest varjuda. Meil kõigil peaksid olema oma peidupaigad. Meil kõigil peaksid olema oma saladused.

Ambergris Towersis elanud perekond oli ilmselgelt sama meelt. Enda ideaalseks varjamiseks eraldatud ruumi suurust arvestades oli see perekond, kel oli palju varjata – nagu see arvatavasti kõigi perekondadega on. Nad hoidsid sedavõrd omaette, et järgisid muuseas rangelt ka ema põhimõtet, mis ei lubanud välja panna ühtegi fotot. Ja ometi oli iga portree, vaip ja küünlajalg läbi imbunud elatud ja kaotsi lastud elude õhkõrnast fluidumist. Tundus, nagu oleksid nad lihtsalt oma tegevuse katkestanud ja minevikku ajunud. Nad võisid endiselt siin olla, meil silma peal hoida, oodata, mis juhtuma hakkab. Unustatud elude mälestused näisid igas ruumis kangaste külge klammerduvat; oli tunne, justkui oleks rabe loor surnute ja elavate maailma vahel rebenenud ja lasknud variolenditel üle piiri imbuda.