Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

8 страница из 36

Vaatasin räpasest autoaknast välja. Olime Ambergris Towersisse pärale jõudnud. Hauakambrile sobilikust graniidist tahutud hiiglaslik fassaad kerkis halvakspanevalt meie kohale. Sarnaselt kõigi ema seltsis tehtavate sõitudega alustas ta sedagi keeluga oma räpast pead vastu autoakent nõjatada. Mina omakorda tegin algust #EmastKoppEes märkustega Twitteris ja jõudsin pärale, pea kindlalt vastu autoakent toetatud, erinevaid ematappu käsitlevaid meeme sirvides.

„Sa võid nüüd oma kuradima telefoni käest panna,“ kähvas ema. „See oleks nagu mingi neetud stressipall.“ Ta avas ukse ja pillas ühe talle iseloomulikest autost väljumise märkustest, millele ei jõua enne auto ukse sulgumist reageerida. Pole just kõige võluvam võte, aga toimib nagu kulda. „Loogiline oleks arvata, et oled selle aja peale ekraaniklaasi ära vahetanud.“

Ma ei vaevunud talle vastama, et jätsin selle meelega tegemata, soovimata uut ekraani samuti ära lõhkuda. Ema lihtsalt ei mõista, millist väärtust kätkeb endas asjade katkisena hoidmine, et vältida nende taaspurunemist. Tema ütleks selle peale, et just sellise täispuhutud oma naba imetlemise kombe pärast kõik mind napakaks peavadki ega salli. Minu ema juba oskab sõnadega ümber käia. „Kõigi“ all peab ta silmas iseennast ja oma keskeakriisis vaevlevaid sõpru, keda ta talub vaid selle nimel, et nende taustal normaalsena mõjuda. Nende tõlgendus keskeast sarnaneb suurel määral kirjeldustega keskajast: ebameeldiv, jõhkravõitu ja lühike, mis on juhtumisi ka mu ema väga täpne ja kokkuvõtlik iseloomustus.