Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

28 страница из 36

Metstuvi kudrutas rütmiliselt, suigutades maja mõnusalt taltsasse tuttavlikkusesse. Ja selles mahakäinud ja vanas majas oli eluhingust ikka veel tunda. Siin oli kosta rõõmu kauget kaja: kriketikurika mütsatusi, naeru ja muusikat. Aga nüüd valitses siin mõrkjas maik, vingus tõredus. Kas selle olime meie kaasa toonud? Ehk tõesti.

Maja oli täis magamistube, koridore, treppe, lukustatud tube ja käike, mis kõik näisid samasse kohta tagasi toovat. Siin olnuks liigagi lihtne eksida ja kadunuks jäädagi. Varjude vahelt piilusid koolnulaikudega kaetud mustad peeglid, ihates jäädvustada uusi nägusid. Nende hõbedane pind mäletas nii paljusid, iga nägu oli lõksu püütud sel kadunud hetkel, mil keegi pikalt vesisesse sügavusse vaatama jäi; väike kübe neist oli siin igavesti alles.

Kontrollisin jumal teab mitmendat korda telefoni, aga signaali mõistagi polnud endiselt, veel vähem wifivõrku, ja korraga taipasin, et ma polnud meie ringkäigu ajal näinud ainsatki telefoni. Magamistubades seisid tavapärased kummutid, tualettlauad, öökapid. Hallis leidus ohtralt konsoollaudu ja lauakesi. Aga mitte kuskil ei hakanud silma ainsatki telefoni. See kasvav taipamine tekitas tunde, otsekui oleksime kuldsest ajastust palju tumedamasse astunud. See polnud enam lihtsalt eraldatus, vaid isolatsioon.