Читать книгу Vahimehed онлайн

2 страница из 37

Ta on olnud mu klient viimased neli aastat. Tema toetajaskonda kuulub üks Chicago suurfirma, mis on teinud tuhandeid tunde vabatahtlikku tööd, ja Birminghami hõredaks jäänud surmanuhtluse-vastane rühmitus. Kui ma nelja aasta eest veendusin, et ta pole süüdi, võtsin tema esindamise enda peale.

Mul on praegu viis juhtumit, kõik neist – vähemalt minu arvates – valesüüdistused.

Olen näinud ühte oma klienti suremas. Ma usun seniajani, et ta oli süütu. Ma lihtsalt ei suutnud seda õigel ajal tõestada. Ühest piisab.

Kolmandat korda sel päeval sisenen Alabama surmamõistetute tiiba ja peatun ukse juures metallidetektori ees, mille juures kaks pahurat valvurit oma valdusi kaitsevad. Üks võtab kirjutamisaluse ja põrnitseb mind nii, nagu oleks ta mu eelmisest visiidist möödunud kahe tunni jooksul mu nime unustanud.

„Post, Cullen Post,” ütlen sellele puupeale. „Duke Russelli juurde.”

Ta uurib oma paberilehte, nagu võiks seal kirjas olla elutähtsat teavet, leiab otsitu ning noogutab lühikesel konveierilindil seisva plastkorvi suunas. Just nagu varemgi, asetan sellesse oma portfelli ja telefoni.