Читать книгу Vahimehed онлайн

3 страница из 37

„Kell ja püksirihm?” küsin sarkastiliselt.

„Ei,” mühatab ta vaevaga. Astun läbi detektori, see ei piiksu, ning jälle kord pääseb süütute kaitsja reeglitepäraselt ja ilma relvadeta surmamõistetute tiiba. Võtan oma portfelli ja telefoni ning järgnen teisele valvurile mööda steriilset koridori varbseinani. Ta noogutab, lülitid klõpsuvad ja kõlksuvad, trellid libisevad eest ja me kõmbime mööda järgmist koridori sügavamale sellesse õnnetusse hoonesse. Nurga taga ootavad mõned mehed aknata terasukse juures. Neli kannavad vormi, kaks ülikonda. Üks ülikonnas meestest on vanglaülem.

Ta vaatab süngelt minu poole ja astub lähemale. „On hetk aega?”

„Mitte just palju,” vastan. Me liigume eravestluseks rühmast eemale. Ta pole paha mees, lihtsalt teeb oma tööd, see on tema jaoks uus ja ta pole seni ühtegi hukkamist korraldanud. Aga ta on ka vaenlane ja kui ta midagi tahab, siis minu käest ta seda ei saa. Me oleme ninapidi koos nagu semud ja ta sosistab: „Kuidas tundub?”

Ma vaatan nagu olukorda hinnates ringi ja ütlen: „Ah, ma ei tea. Mulle paistab, nagu tuleks hukkamine.”