Читать книгу Vahimehed онлайн

4 страница из 37

„Ole nüüd, Post. Meie juristid ütlevad, et pääseb.”

„Teie juristid on idioodid. Aga sellest me oleme juba rääkinud.”

„Ole nüüd, Post. Kuidas tõenäosus praegu on?”

„Viiskümmend viiekümnele,” valetan mina.

See ajab ta segadusse ja ta ei tea, kuidas reageerida. „Ma tahaksin oma klienti näha,” ütlen.

„Muidugi,” ütleb ta valjemini ja nagu pettunult. Ta ei tohi näidata end minuga koostööd tegemas, seega kiirustab ta eemale. Valvurid astuvad tagasi ja üks neist avab ukse.

Surmaruumis lebab Duke madratsil, silmad kinni. Piduliku päeva puhul lubavad reeglid tal kasutada väikest värvitelerit, ta võib vaadata, mida tahab. Hääl on maha keeratud, uudistekanal on lääne metsatulekahjude pärast pöördes. Tema viimased minutid pole üleriigiliste uudiste jaoks piisavalt suur lugu.

Igas osariigis, kus surmanuhtlus veel kehtib, on selle jaoks oma tobedad rituaalid, mis peaksid tekitama võimalikult palju dramaatikat. Siin lubatakse lähedaste pereliikmetega suures külalisteruumis ilma mingite vaheseinteta kokku saada. Kell kümme õhtul viiakse surmamõistetu surmaruumi, kohe selle kõrval on surmakamber, kus ta hukatakse. Tema juures võivad istuda kaplan ja advokaat, teised mitte. Tema viimane õhtusöök serveeritakse poole üheteistkümne paiku, ta võib tellida, mida tahab, välja arvatud alkohol.