Читать книгу Vahimehed онлайн

5 страница из 37

„Kuidas läheb?” küsin, kui ta istuma tõuseb ja naeratab.

„Pole end kunagi paremini tundnud. Kas on uudiseid?”

„Veel mitte, aga ma olen endiselt optimistlik. Me peaksime varsti midagi kuulma.”

Duke on kolmkümmend kaheksa aastat vana valge mees ning enne, kui ta vägistamise ja mõrva eest vangi pandi, oli tema toimikus kaks purjus peaga autojuhtimist ja mõned kiiruse ületamise trahvid. Ei mingit vägivalda. Noores eas oli ta pidutseja ning vembumees, kuid üheksa aastat üksinduses on teda suuresti rahustanud. Minu töö on ta vabadusse päästa, hetkel tundub see aga hullumeelse unenäona.

Võtan telekapuldi ja vahetan kanali Birminghamile, aga jätan hääletu peale.

„Sa paistad väga enesekindlana,” ütleb ta.

„Mina võin seda endale lubada. Ega mina nõela saa.”

„Sa oled naljakas mees, Post.”

„Võta vabalt, Duke.”

„Vabalt?” Ta lükkab jalad põrandale ja muigab jälle.

Asjaolusid arvestades paistab ta end tõesti üsna vabalt tundvat. Ta hakkab naerma ja ütleb: „Kas sa Lucky Skeltonit mäletad?”

„Ei.”

„Lõpuks nad tegid talle ära, umbes viie aasta eest, aga enne jõudsid nad talle kolm viimset õhtusööki tuua. Kolm korda kõndis mööda käigulauda, enne kui alla lükati. Vorstipitsa ja kirsikoka.”