Читать книгу Vahimehed онлайн

6 страница из 37

„Ja mida sina tellisid?”

„Praelõik, friikad ja kuus õlut.”

„Ma õlle peale väga ei loodaks.”

„Kas sa aitad mu siit välja, Post?”

„Täna mitte, aga ma tegelen sellega.”

„Kui ma välja saan, lähen otsejoones baari ja joon külma õlut, kuni pilt eest kaob.”

„Ma tulen sinuga kaasa. Ongi kuberner.” Too ilmub ekraanile ja ma keeran hääle peale.

Ta seisab mikrofonide rivi ees, kaamerate valgus läigib. Tume ülikond, neerumustriga lips, valge särk, iga toonitud juuksekarv geeliga täpselt õigesse kohta seatud. Liikuv valimiskampaania plakat. Piisavalt kannatanud, ütleb ta: „Ma olen härra Russelli juhtumi põhjalikult läbi vaadanud ning seda pikalt oma uurijatega arutanud. Ma olen kohtunud ka Emily Broone’i, härra Russelli kuritegude ohvri perekonnaga, ja nad on armuandmise mõttele väga vastu. Olles kaalunud selle juhtumi kõiki külgi, olen otsustanud süüdimõistmise kehtima jätta. Kohtuotsus jääb püsima ja hukkamine toimub. Rahvas on oma sõna öelnud. Härra Russelli armuandmispalve on seega tagasi lükatud.” Ta kuulutab seda nii dramaatiliselt kui suudab, kummardab siis ja eemaldub aeglaselt kaameratest; tema on oma tähtrolli esitanud. Elvis on majast lahkunud. Kolme päeva eest leidis ta aega, et eraldada mulle veerand tundi, pärast seda aga vestles meie „eraviisilisest” jutuajamisest oma lemmikajakirjanikega.