Читать книгу Vahimehed онлайн

7 страница из 37

Kui ta oleks juhtumiga põhjalikult tutvunud, siis ta teaks, et Duke Russellil polnud mingit tegemist Emily Broone’i üheteistkümne aasta eest toimunud vägistamise ja tapmisega. Lülitan hääle jälle välja ja ütlen: „See polnud just üllatus.”

„On ta kunagi kellelegi armu andnud?” küsib Duke.

„Muidugi mitte.”

Uksele koputatakse valjusti ja see avaneb. Sisenevad kaks valvurit, teine neist veeretab kandikut viimse õhtusöögiga. Jätavad selle kongi ja lahkuvad. Duke põrnitseb lihatükki, friikartuleid ja üsna õhukest šokolaadikoogi viilu ning ütleb: „Õlut ei ole.”

„Naudi oma jääteed.”

Ta istub madratsil ja hakkab sööma. Toit lõhnab isuäratavalt ja mulle tuleb meelde, et ma pole juba vähemalt kakskümmend neli tundi midagi söönud. „Friikaid tahad?” küsib ta.

„Tänan, ei.”

„Ma ei jaksa seda kõike ära süüa. Miskipärast pole erilist isu.”

„Kuidas emaga läks?”

Ta pistab suure lihatüki suhu ja mälub aeglaselt. „Mitte eriti hästi, nagu sa võid arvata. Palju pisaraid. See oli päris jube.”

Mobiil hakkab mu taskus värisema ja ma tõmban selle välja. Vaatan helistaja nime ja ütlen: „Siin see nüüd on.” Naeratan Duke’ile ja vastan kõnele.