Читать книгу Vahimehed онлайн

30 страница из 37

Will Fosteri nõbu oli Memphise tuletõrjuja. Ta oli saabunud koos rühma kolleegidega ja nad paistsid olevat valmis iga hetk ründama. Mõned mustanahalised triivisid teise poole tagumisse nurka, ohvrite sugulastest nii kaugele kui võimalik. Reportereid oli igal pool, aga kaamerad olid neilt ära võetud. Advokaadid, kellel polnud sinna vähimatki asja, sebisid uudishimulikult ringi.

Läksin teenistuskäigu kaudu kohtunikeruumi ja piilusin ukse vahelt rahvamassi. Saal oli tihedalt inimesi täis.

Pinge oli paks, käegakatsutav.

Kohtunik astus oma kohale ja kutsus saali korrale. Viis süüdistatavat toodi kohale, kõik ühesugustes oranžides kombinesoonides ja omavahel ahelatega ühendatud. Saalisviibijatel vajus esimesel hetkel suu lahti. Kunstnikud tegid oma visandeid. Politseinikud astusid kilbina viisiku selja taha. Süüdistatavad seisid kohtuniku laua ees ja põrnitsesid oma jalgu. Vali, tugev hääl hüüdis saali tagaosast: „Laske nad lahti, kurat võtaks! Laske nad lahti!” Võmmid rüselesid hüüdjat vaigistama.