Читать книгу Minu lugu. Petter Northug онлайн

11 страница из 23

Seda ta ka tegi.

Hiljem, kui vend Tomas sai vanemaks, hakkas ka tema meiega kaasas käima. Ja siis tuli Even, ja me panime auto murdmaa- ja hüppesuuski, keppe ja muud varustust täis. Tomas taga, Even lastetoolis, mina ees ja isa roolis, nii me jälle teele asusime. Vahel juhtus ka, et ema oli meiega kaasas, aga tihti pidi tema siiski koju jääma ja talu eest hoolitsema. Nii jäi vaid meie meestekamp. Igal nädalavahetusel uued võistlused.

11. koht. 28. koht. 17. koht. 33. koht.

Ja siis istusime jälle Toyotas, teel koju, sõitsime läbi kauni Põhja-Trøndelagi. Möödusime vanadest taludest ja rohtu söövatest lehmadest, ümberringi mäed ja peegelsiledad järved.

Vaikuses.

Kui koju jõudsime, hüppasin autost 50 meetrit varem maha, et joosta Vana ja Vanakese juurde, kes mind juba sooja toiduga ootasid.

Tavaliselt olid laual lihapallid, saidakotletid, kartulikäkid või kaalikapuder ja soolaliha. Alati lihtne talutoit. Vanake oli hea söögitegija. Kui ta sõõrikuid tegi, ei jõudnud ta uusi veel valmiski, kui mul juba kõik eelmised nahka pistetud olid. Sama oli vahvlitega. Nende kõrvale jõin punasesõstramorssi, mis oli tehtud minu ja Vana korjatud marjadest. Magustoiduks võisid olla punased sõstrad suhkru ja vaniljekreemiga ja vahel murakad, aga need mulle ei meeldinud.