Читать книгу Minu lugu. Petter Northug онлайн

12 страница из 23

Vana armastas telesarja „Mot i brøstet”.^[1.] Meil oli kombeks seda koos vaadata. Tema ühes Stressless-tugitoolis, mina teises. Vana muudkui naeris. Tal oli kuuldeaparaadis üks nupp, millega ta sai end televiisori heliga ühendada. Siis ei kuulnud ta aga midagi, mida meie rääkisime. Ja kui ta vaatas sarja „Mot i brøstet”, võis ta naerda nii, et kukkus peaaegu tooli pealt maha. Mina naersin ka, aga mitte ekraanil nähtud naljade peale, nendest ma ei saanud aru. Ma naersin lihtsalt sellepärast, et Vana naeris.

Vanake istus meie taga sohval ja kudus.

Vanal oli omapärane kuiv huumor. Kui ma sain omale klaasist Coca-Cola pudeli, võis ta öelda: „Kas sa oled kuulnud, et üks mees jõi end Coca-Colast surnuks?” ja ise irvitas kõva häälega. Ma ei saanud sellest aru. Aga siis kordas ta oma nalja, andes mulle koogitüki.

„No?” küsis ta. „Kas sa oled kuulnud, et üks mees sõi end koogist lõhki?” Ja siis naeris ta jälle. Vanake naeris ka.

Peale võistlust rääkisin neile, kuidas mul oli läinud, aga kumbki neist ei olnud eriti huvitatud tulemustest. Vana tundus olevat lihtsalt rõõmus selle üle, et mulle meeldis liikuda. Aga vahel, kui ma võistlustest rääkisin, reetis tema kehakeel, et see oli tema arvates ikka natuke põnev ka.