Читать книгу Vere sund онлайн

102 страница из 142

Kuigi autos oli endiselt umbne, jooksis läbi Robini keha väike tahtmatu külmajudin.

„Kuradi vereimejad,” ühmas Strike.

„Kes?”

„Meediumid, selgeltnägijad, kõik need soolapuhujad… jahivad inimesi.”

„Kas sina ei arva, et mõned neist usuvad sellesse, mida teevad? Saavad enda meelest tõesti sõnumeid teisest maailmast?”

„Mina arvan, et maailmas on palju põrunuid, ja mida vähem me neid nende põrunud olemise eest kiidame, seda parem meile kõigile.”

Strike’i taskus helises telefon. Ta võttis selle välja.

„Cormoran Strike.”

„Jah, tere… mina olen Anna Phipps. Kim on ka siin.”

Strike lülitas telefoni valjuhääldi peale.

„Loodetavasti te kuulete meid normaalselt,” ütles ta üle Land Roveri mürina ja logina. „Me alles sõidame.”

„Jah, lärmi on kuulda küll,” vastas Anna.

„Ma pean kinni,” ütles Robin ja tegigi seda, keeras auto sujuvalt teelaiendile.

„Ah, nii on parem,” lausus Anna, kui Robin mootori välja lülitas. „Noh, me arutasime seda Kimiga ja jõudsime otsusele: me tahaksime teid palgata.”

Robin tundis elevussööstu.