Читать книгу Vere sund онлайн

103 страница из 142

„Väga hea,” ütles Strike. „Me püüame aidata, kui võimalik.”

„Aga,” jätkas Kim, „me arvame, et psühholoogilistel ja… noh, ausalt öeldes finantsilistel põhjustel tahaksime seada uurimisele tähtaja, sest kui politseil ei õnnestunud seda juhtumit peaaegu neljakümne aastaga lahendada… siis, noh, võite ju teie ka järgmised nelikümmend aastat otsida, ilma et midagi leiaksite.”

„Nii see on,” nõustus Strike. „Nii et…”

„Me mõtleme, et selleks võiks olla aasta,” lausus Anna närviliselt. „Mida te… kas see tundub mõistlik?”

„Mina oleksin sama soovitanud,” ütles Strike. „Kui aus olla, siis ma ei usu, et meil oleks erilist võimalust vähem kui kaheteist kuuga kuhugi jõuda.”

„Kas te tahate minult veel midagi küsida, enne kui pihta hakkate?” küsis Anna ühtaegu pabistades ja elevil olles.

„Kindlasti tuleb midagi pähe,” vastas Strike ja võttis märkmiku välja, et ühte nime kontrollida, „aga oleks hea rääkida teie isa ja Cynthiaga.”

Liini teises otsas jäi täiesti vaikseks. Strike ja Robin vahetasid pilgu.

„Ma ei usu, et see oleks võimalik,” ütles Anna lõpuks. „Andke andeks, aga ma arvan, et kui mu isa teaks, et ma selle asja üles võtsin, ei andestaks ta mulle iialgi.”