Читать книгу Vere sund онлайн

98 страница из 142

Robin jutustas rõõmsalt paar minutit, kuni heitis pilgu Strike’i poole ja nägi, et see on sügavasti magama jäänud. Otsustades mitte solvuda, kuna mees oli väsimusest hall, jäi Robin vait, ja kui mõned mühatavad norsked välja arvata, ei tulnud Strike’i poolt rohkem mingit suhtlust, kuni ta lõpuks Swindoni äärelinna lähistel korraga jälle ärkvele võpatas.

„Kurat,” pomises ta ja pühkis käeseljaga suud, „anna andeks. Kui kaua ma magasin?”

„Umbes kolm tundi,” ütles Robin.

„Kurat,” ütles Strike uuesti, „anna andeks,” ja sirutas otsekohe sigaretti võtma. „Ma pidin magama maailma kõige ebamugavamal diivanil ja lapsed ajasid mu iga päev kuradima koidu ajal üles. Kas tahad toidukotist midagi?”

„Jah,” ütles Robin ja heitis dieedi tuulde. Ta vajas hädasti midagi ergutavat. „Šokolaadi. Inglise või korni oma, mul ükskõik.”

„Anna andeks,” lausus Strike kolmandat korda. „Sa rääkisid midagi sotsiaalteooriast või millestki sellisest.”

Robin muigas laialt.

„Sa jäid magama umbes selle aja paiku, kui ma rääkisin sulle ülipõnevast moodusest, kuidas ma rakendan sotsiaalse identiteedi teooriat detektiivitöös.”