Читать книгу Vere sund онлайн
106 страница из 142
8
Jah, palju hirmsat sellest hukutavast raamatust
ta luges…
Edmund Spenser, „Haldjakuninganna”
Kui Strike ja Robin teatasid talle uudist tema mehe kahenaisepidamisest, istus naine, keda nad nüüd kutsusid Teiseks Proua Tupsukeseks, paar minutit vaikselt, näost valge. Tema väike, kuid võluv maja Windsori südames oli sel teisipäevahommikul vaikne, tema poeg ja tütar olid algkoolis ja ta oli enne detektiivide tulekut koristanud – õhus oli puhastusvahendi lõhna ja vaibal tolmuimeja viirud. Ülimalt läikima löödud laual lebas kümme fotot Tupsukesest Torquays, ilma parukata, naermas, kui ta astus välja pitsarestoranist koos teismeliste poistega, kes olid väga nende väikeste laste moodi, kelle ta oli sigitanud Windsoris, ja käsi ümber naeratava naisterahva, kes oleks võinud olla Strike’i ja Robini kliendi vanem õde.
Robin, kes mäletas täpselt, mis tunne tal oli, kui tema abieluvoodist kukkus maha Sarah Shadlocki briljantkõrvarõngas, võis ainult arvata, milline valu, alandus ja häbi selle pingul näo taga valitses. Strike lausus tavapäraseid kaastundesõnu, kuid Robin oleks olnud valmis kogu oma pangaarve peale kihla vedama, et proua Tupsuke ei kuulnud ainsatki sõna – ja Robin sai aru, et tal oli õigus, kui proua Tupsuke tõusis korraga, vabisedes nii hullusti, et ka Strike ajas end poole lause pealt vaevaga jalule, juhuks kui naine kokku variseb ja ta tuleb kinni püüda. Kuid naine sammus neist kangelt mööda, toast välja. Varsti pärast seda kuulsid nad, kuidas välisuks avanes, ja nägid oma klienti läbi pitskardina, kui ta läks, golfikepp käes, maja ette pargitud punase Audi Q3-e poole.