Читать книгу Vere sund онлайн
105 страница из 142
„Ma võtan kihlveo vastu,” sõnas Strike. „Kui on kas või aimus mingist juhtlõngast, tahab Anna kindlasti teada, kuhu see viib.”
Ülejäänud teekond möödus büroo käimasolevaid uurimisi arutades – jutuajamine, millega nad jõudsid Denmark Streeti otsa, kus Strike autost välja ronis.
„Cormoran,” ütles Robin, kui detektiiv oma koti Land Roveri tagumisest uksest välja tõstis, „sinu laual on sõnum Charlotte Campbellilt. Ta helistas eile ja palus, et sa tagasi helistaksid. Ta ütles, et tal on midagi, mida sa tahad.”
Ühe põgusa hetke vaatas Strike Robinile lihtsalt otsa, tema ilme oli tõlgendamatu.
„Selge. Aitäh. Noh, homme siis näeme. Ei, ei näe,” vaidles ta endale kohe vastu, „sul on ju vaba päev. Olgu sul siis tore.”
Ja kui ta oli autoukse mürtsuga kinni löönud, hakkas ta büroo poole lonkama, pea rinnal ja kott õlal, andmata kurnatud Robinile mingit aimu, kas ta siis tahab seda, mis Charlotte Campbellil on, või mitte.
TEINE OSA
Siis tuli sügis rõivais kollaseis…
Edmund Spenser, „Haldjakuninganna”