Читать книгу Vere sund онлайн

107 страница из 142

„Oh kurat,” pomises Robin.

Kui nad Teise Proua Tupsukese juurde jõudsid, oli naine juba löönud sisse tuuleklaasi ja tekitanud auto katusesse mitu sügavat mõlki. Akendele olid ilmunud suurisilmi vahtivad naabrid ja vastasmaja akna taga klähvisid hullunult kaks spitsi. Kui Strike haaras naise käest golfikepi, hakkas proua Tupsuke teda sõimama, püüdis golfikeppi tema käest ära väänata, siis aga purskas tema silmist terve pisaratetulv.

Robin võttis kliendil ümbert kinni ja tüüris ta kindlalt tagasi majja, Strike oli aga järelväeks, golfikepp käes. Köögis andis Robin Strike’ile korralduse teha kanget kohvi ja otsida üles brändi. Robini soovitusel helistas proua Tupsuke oma vennale ja palus tal kiiresti tulla, aga kui ta oli selle kõne lõpetanud ja keris ekraanil, et leida Tupsukese number, kahmas Robin mobiili tema hoolitsetud käest.

„Andke tagasi!” hüüdis proua Tupsuke, metsiku pilguga ja võitlusvalmis. „See närukael… see närukael… ma tahan temaga rääkida… andke tagasi!”

„Halb mõte,” märkis Strike ja asetas naise ette kohvi ja brändi. „Teie mees on juba näidanud, et oskab väga hästi teie eest raha ja muud vara peita. Teil on vaja kuradi kõva advokaati.”