Читать книгу Vere sund онлайн

133 страница из 142

Ja mis siis saab? Kas ta muutub Strike’i taoliseks ja tal tuleb rida armukesi, kes on kindlalt pagendatud teisele kohale töö järel? Vaevalt oli ta jõudnud seda mõelda, kui avastas end pead murdmas, nagu oli teinud peaaegu iga päev pärast seda telefonikõnet, kas tema partner helistas Charlotte Campbellile tagasi. Enda peale pahasena heitis Robin teki kõrvale ning läks kummuti peal lebavatest pakkidest välja tegemata duši alla.

Tema uus kodu Finborough Roadil võttis enda alla kaks ülemist korrust kitsast ridamajast. Magamistoad ja vannituba olid neljandal korrusel, ühised ruumid viiendal. Elutoa kõrval oli väike terrass, kus omaniku vanaldasel taksikoeral Wolfgangil meeldis päikesepaistelise ilmaga lesida.

Robin, kellel polnud mingeid illusioone selles osas, missugune kinnisvara on Londonis saadaval üksikule naisterahvale, kes teenib keskmist palka, eriti veel naisterahvale, kes peab maksma juristiarveid, uskus, et tal on tohutult vedanud, et ta saab elada puhtas, hästi hoolitsetud ja maitsekalt sisustatud korteris, kus kahele mõeldud ruumid on ainult tema päralt ja korterikaaslane meeldib talle. Majas elas ka omanik, neljakümne kahe aastane näitleja Max Priestwood, kes poleks ilma üüriliseta jõudnud seda ülal pidada. Max, kes oli gei, oli rohmakalt kena, nagu Robini ema oleks öelnud – pikka kasvu ja laiaõlgne, tihedate tumeblondide juustega, hallides silmades alaliselt väsinud pilk. Lisaks oli ta vana sõber Ilsale, kes oli käinud tema noorema vennaga koos ülikoolis.