Читать книгу Vere sund онлайн

131 страница из 142

Esimest korda elus, kui Robin üheksanda oktoobri hommikul ärkas ja talle meenus, mis päev on, ei tundnud ta mitte elevustorget, vaid tema tuju langes. Täna sai ta kakskümmend üheksa aastat vanaks, ja kahekümne üheksal on iseäralik kõla. Paistab, et need numbrid ei tähista mitte orientiiri, vaid peatuskohta: „Järgmine peatus: KOLMKÜMMEND”. Ta jäi veel mõneks hetkeks lebama oma laia voodisse üüritoas ja talle meenus, mida tema lemmiknõbu Katie ütles tema viimasel koduskäigul, kui ta aitas Katie kaheaastasel pojal voolida plastiliinist koletisi, kes saaksid tema mänguveokiga sõita.

„Sina liiguksid justkui teises suunas kui meie, ülejäänud.”

Siis, nähes Robini näol midagi, mis pani ta oma sõnu kahetsema, lisas Katie kiiruga:

„Aga mitte halvas mõttes! Sa paistad väga õnnelik. Vaba, see tähendab! Ausalt,” ütles Katie õõnsa ebasiirusega, „mõnikord ma kadestan sind väga.”

Robin polnud ainsatki sekundit kahetsenud abielu lõpetamist, mille viimases faasis oli ta sügavalt õnnetu. Ta suutis endiselt esile manada selle tuju, mida ta õnneks polnud pärast seda enam tundnud ja mis jättis mulje, nagu voolaksid ümbritsevast maailmast välja kõik värvid – ja see, mis teda ümbritses, oli olnud ilus: Robin teadis, et laevakapteni maja Deptfordis, kus tema ja Matthew’ teed viimaks lahku läksid, oli olnud väga võluv koht, kuid oli kummaline, kui vähe üksikasju ta nüüd selle kohta mäletas. Vähegi selgemalt meenus talle ainult elutus, mida ta oli nende seinte vahel tundnud, pidev süütunne ja kabuhirm ning koitev õudus, mis saatis mõistmist, et ta on aheldanud ennast inimese külge, kes talle ei meeldi ja kellega tal pole peaaegu midagi ühist.