Читать книгу Vere sund онлайн

132 страница из 142

Sellest hoolimata ei olnud Katie lustlikud sõnad, mis kirjeldasid Robini praegust elu „õnneliku” ja „vabana”, päris kohased. Nüüd juba mitu aastat oli Robin vaadanud, kuidas Strike seab oma tööelu kõigest muust ettepoole – Joani diagnoos oli Robini teada lausa esimene kord, kui Strike oma ülesanded ümber jaotas ja võttis oma peamiseks mureks millegi muu, mitte detektiivitöö – ja viimasel ajal tundis ka Robin, et töö vallutab ta, ja see oli niivõrd rahuldustpakkuv, et see neelas ta peaaegu täielikult. Nüüd, kui ta viimaks elas tõeliselt sellist elu, nagu oli tahtnud juba siis, kui Strike’i kabineti klaasuksest esimest korda sisse astus, mõistis ta, milline üksildus võib üheainsa, tagant kihutava kirega kaasa tulla.

Algul oli see, et tema voodi on ainult tema päralt, suur nauding – keegi ei mossitanud, selg tema poole, keegi ei kurtnud, et tema ei anna rahaliselt oma osa, ega jauranud oma edutamisväljavaadetest; keegi ei nõudnud ka seksi, millest oli saanud pigem töö kui mõnu. Sellest hoolimata ja kuigi Matthew’d ei igatsenud Robin vähimalgi määral, kujutas ta ette, et mingil ajal (kui ta oli aus, siis võib-olla oli see aeg juba käes) saab kehalise kontakti, kiindumuse ja isegi seksi puudumisest – viimasele mõtlemine oli Robini jaoks keerulisem kui paljudele teistele naistele – mitte pluss, vaid tõsine puudujääk tema elus.