Читать книгу Vere sund онлайн

19 страница из 142

Oli mõnus augustiõhtu ja turistid jalutasid alles maalilisel kaldapealsel. Strike’i ootas veerandtunnine jalutuskäik tagasi tädi ja onu majja, osalt viis tee järsust kallakust üles. Mingi tuju ajel pöördus Strike paremale, läks üle tänava ja suundus kõrge kivimüüri juurde, mis eraldas parklat ja praamikaid merest. Müüri vastu toetudes süütas ta sigareti ja jäi vaatama suitshallile ja hõbedasele ookeanile, muutudes üheks paljudest turistidest hämaruses, kes võib rahus suitsu teha, ilma et peaks vastama küsimustele vähi kohta, ja lükkas sihilikult edasi hetke, mil ta peab naasma ebamugavale diivanile, mis oli viimased kuus ööd tema magamisasemeks olnud.

Kui Strike saabus, öeldi talle, et tema, lasteta vallaline mees ja endine sõdur, ei pane kindlasti pahaks, kui peab magama elutoas diivanil, „sest sina magad ju ükskõik kus”. Tädi Joanie oli kindlakäeliselt välistanud võimaluse, mille Strike oli telefonis tõstatanud, et ta registreerib end hoopis mõnda võõrastemajja, mitte ei pane nende maja mahutavust proovile. Strike’i külaskäigud olid harvad, eriti üheskoos tema õe ja õepoegadega, nii et Joan tahtis tema kohalolekust täit rõõmu tunda, tahtis tunda, et tema on jälle ülalpidaja ja hoidja, kuigi praegu võib ta olla nõrgestatud esimesest kemoteraapia seansist.