Читать книгу Vere sund онлайн

20 страница из 142

Niisiis oli pikk ja raske Strike, kes oleks olnud palju õnnelikum välivoodi peal, heitnud igal õhtul ilma kurtmata libedale, järeleandmatule hobusejõhvimassile, mis oli kaetud satiiniga, ning igal hommikul äratasid teda tema noored õepojad, kes unustasid järjekindlalt, et neil oli palutud kella kaheksani oodata, enne kui nad elutuppa ründavad. Jackil oli vähemalt niipalju viisakust, et ta sosistas vabandusi iga kord, kui taipas, et oli onu üles ajanud. Kõige vanem poiss, Luke, tuli aga igal hommikul kitsast trepist kolinal ja karjudes alla ning ainult itsitas, kui kööki suundudes Strike’ist mööda tormas.

Luke oli lõhkunud ära Strike’i uhiuued kõrvaklapid ja detektiiv tundis kohustust teha nägu, justkui poleks sel vähimatki tähtsust. Tema vanima õepoja meelest oli lõbus ka ühel hommikul Strike’i proteesjalaga aeda joosta ning seal sellega vehkida onule, kes teda aknast vaatas. Kui Luke proteesi lõpuks tagasi tõi, luges Strike, kelle põis oli olnud väga täis ja kes ei suutnud ühe jala peal järsust trepist üles maja ainsasse tualetti hüpata, poisile vaikselt sõnad peale, mille järel oli see suurema osa hommikust ebatavaliselt vaikne.