Читать книгу Vere sund онлайн

70 страница из 142

„Robin sattus ühe teise juhtumi pärast siinsamas lähedal ranniku ääres olema, nii et…”

„Ma ootan hea meelega autos,” lausus Robin viisakalt, „kui Anna räägiks Cormoraniga parema meelega omaette.”

„Nooh… eks me vaata, mida Anna arvab.”

Kim astus eest, et nad sisse lasta, ja lisas: „Otse trepist üles, elutuppa.”

Oli selge, et maja on läbinisti ümber ehitatud, ja väga kõrgel tasemel. Kõikjal oli pleegitatud puit ja klaas. Magamistuba, nagu Robin läbi avatud ukse nägi, oli kolitud alumisele korrusele, ilmselt töötoa kõrvale. Ülemisel korrusel, klaasist kasti sees, mida nad olid juba tänavalt näinud, oli avatud plaaniga ruum, mis ühendas endas köögi, söögitoa ja elutoa ning pakkus vaimustavat vaadet merele.

Anna seisis kiiskava, kalli kohvimasina kõrval, seljas sinine puuvillane kottis pükskostüüm ja jalas valged riidest kingad, mis Robini meelest olid stiilsed, Strike’i meelest aga inetud ja vanamoelised. Anna juuksed olid kuklasse seotud, see paljastas tema peene näostruktuuri.

„Oh, tere,” ütles ta, võpatades, kui neid nägi. „Ma ei kuulnud üle kohvimasina häälte, et keegi tuli.”