Читать книгу Vere sund онлайн

90 страница из 142

Strike ja Pat olid suhtunud algusest peale teineteisesse võitlushimuliselt ja see hämmastas Robinit, kellele meeldisid nad mõlemad. Robin oli Strike’i mõnikord välja löövate pahurushoogudega harjunud ja oli valmis talle need andestama, eriti kui kahtlustas, et tal on valud, Pat aga ei tundnud mingeid südametunnistusepiinu ja võis täiesti nähvata: „Kas see tapaks su ära, kui sa aitäh ütleksid?”, kui Strike ei ilmutanud juhtumisi piisavat tänulikkust, kui Pat talle telefonisõnumid edasi andis. Oli ilmselge, et tema ei tunne nüüd juba kuulsa detektiivi ees vähimatki aukartust, mida olid näidanud üles mõned ajutised sekretärid, kellest ühe oli Strike kohapeal lahti lasknud, kui nägi, et see filmib teda oma telefoniga büroo eesruumist. Asjaajaja käitumine andis lausa mõista, et ta elab igapäevases ootuses, et saab teada midagi, mis Strike’ile varju heidab, ja ta ilmutas teatud rahulolu, kui kuulis, et mõlk ühel kaustakapil tekkis sellest, et Strike virutas sellele kunagi rusikaga.

Samas aga olid toimikud täidetud, arved korras, kõik tšekid ilusti sisse kantud, telefonile vastati kiiresti, sõnumid anti edasi täpselt, büroos ei saanud kunagi otsa teekotid ega piim ja Pat polnud ainsatki korda jäänud tööle hiljaks, ükskõik milline ka polnud ilm ja vaatamata viivitustele metroorongide sõidugraafikus.