Читать книгу Vere sund онлайн

93 страница из 142

Kergejalg, kelle kujutlusvõimevaese hüüdnime oli valinud Morris, oli kahekümne nelja aastane tantsija, kellel oli käimas armulugu kolmekümne üheksa aastase kaks korda lahutatud naisega, kes paistis peamiselt silma kunagise narkootikumitarvitamisega ja üüratu usaldusfondiga. Selle koorekihti kuuluva naisterahva isa palkaski büroo, et uurida Kergejala mineviku või käitumise kohta välja midagi sellist, mida saaks kasutada tütre temast eemale kiskumiseks.

Postkaart oli seni täiesti tundmatu suurus. Keskealine ja Robini meelest mitte eriti võluv televisiooni ilmateadustaja oli tulnud büroosse pärast seda, kui politsei ütles, et nad ei saa midagi ette võtta postkaartidega, mis olid hakanud saabuma tema töökohta ja mida oli hakatud väga murettekitaval kombel tooma öötundidel ka tema koju. Kaartidel polnud ähvardusi, tihtipeale olid need lihtsalt banaalsed kommentaarid ilmamehe lipsuvaliku kohta, kuid need andsid tunnistust, et postkaartide saatja teab tema liikumiste ja eraelu kohta palju rohkem, kui üks võõras teadma peaks. Iseäralik oli ka just postkaartide valimine, kui tänapäeval on nii palju lihtsam kiusata inimest taga internetis. Büroo üks lepinguline, Andy Hutchins, oli nüüd veetnud juba tervelt kahe nädala jagu öid ilmateadustaja maja ees parkides, kuid Postkaart ei olnud ennast veel ilmutanud.