Читать книгу Vere sund онлайн

92 страница из 142

„Aitäh,” ütles Robin. „Aga see läheb lehtedesse. Mitme naise või mehe pidamine on alati uudis.”

„Jah,” ühmas Strike. „Noh, Tupsukesel saab olema hullem kui meil, aga meil tasub üritada oma nime sellest eemal hoida, kui võimalik. Ma räägin Windsori proua Campioniga. Niisiis jäävad veel,” ta loendas nimesid oma jämedatel sõrmedel, „Kahepalgeline, Kergejalg, Postkaart ja Suli.”

Büroos oli saanud kombeks panna sihtmärkidele ja klientidele hüüdnimed, peamiselt selleks, et nende pärisnimed avalikus kohas rääkides või meilidest välja ei tuleks. Kahepalgeline oli büroo endine klient, kes oli hiljuti uuesti välja ilmunud, pärast seda, kui oli proovinud teisi eradetektiive ja leidnud, et need ei rahulda teda. Strike ja Robin olid varem uurinud kaht tema tüdruksõpra. Esmapilgul oleks võinud tunduda, et Kahepalgelisel ei vea armastuses sugugi, ta on mees, kellele partnerid, keda tema kopsakas arvesaldo alguses ligi tõmbas, ei suuda kuidagi truuks jääda. Aja jooksul olid Strike ja Robin hakanud aga uskuma, et mehele valmistas mingit ebamäärast emotsionaalset või seksuaalset rahulolu, kui teda peteti, ning büroole maksti, et nad hangiksid tõendeid, mis ei ärritanud teda, vaid vastupidi, pakkusid naudingut. Kui Kahepalgelisele esitati tõendid naise truudusetusest, seadis ta naise nendega silmitsi, saatis ta minema ja otsis uue ning kõik hakkas jälle otsast peale. Seekord käis Kahepalgeline glamuurimodelliga, kes paistis mehe halvasti varjatud pettumuseks olevat truu.