Читать книгу Vere sund онлайн

96 страница из 142

Umbes minuti sõi Strike vaikides ja jätkas siis:

„Asi lõppes sellega, et ma ütlesin talle, et minu meelest on Adam vinguv närukael ja Luke on mölakas.”

Robin, kes oli võtnud lonksu vett, tõmbas selle hingekurku ja teda tabas kramplik köhahoog. Lähedaste laudade tagant vaatasid einestajad nende poole, Robin aga puristas ja ahmis õhku. Ta haaras laualt pabersalvräti, et lõuga ja läbimärgi silmi kuivatada, ning kähistas:

„Mille… pagana… pärast sa seda ütlesid?”

„Selle pärast, et Adam on vinguv närukael ja Luke on mölakas.”

Üritades ikka veel vett hingetorust välja saada, hakkas Robin naerma, pisarad jooksmas, kuid vangutas pead.

„Kurat küll, Cormoran,” ütles ta, kui suutis viimaks korralikult rääkida.

„Sina ei pidanud nendega terve nädala koos olema. Luke lõhkus mu uued kõrvaklapid ära ja siis jooksis mu jalaga minema, igavene väike raibe. Ja siis süüdistab Luce mind, et ma soosin Jacki. Muidugi ma soosin teda – tema on ainuke normaalne.”

„Jah, aga öelda nende emale…”

„Jah, tean,” lausus Strike kurvalt. „Ma helistan ja palun vabandust.” Jälle tekkis lühike paus. „Aga perse küll,” urises ta, „miks ma pean nad kõik koos välja viima? Mõlemal ülejäänul on sõjaväest kama. „Adam nuttis, kui te Sõjamuuseumist tagasi tulite” – sittagi! Sellele väiksele lurjusele lihtsalt ei meeldinud, et ma Jackile midagi ostsin, muud midagi. Kui Lucy saaks oma tahtmise, viiksin ma nad kõik igal nädalalõpul kuskile välja ja siis saaksid nad valida, kuhu minna, üksteise järel: siis tuleks käia loomaaias ja kuramuse kardirajal ja kõik, mis minu ja Jacki koosolemistes head on, oleks rikutud. Jack meeldib mulle,” lisas Strike, üllatusega, nagu paistis. „Meid huvitavad samad asjad. Mis maania see on, et neid kõiki peab ühtemoodi kohtlema? Minu meelest on see väärtuslik elu õppetund – saada aru, et keegi pole sulle midagi võlgu. Sa ei saa midagi automaatselt lihtsalt sellepärast, et oled kellegi sugulane.