Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

12 страница из 36

Tundsin end veidralt, kui räägiti, et põhjus oli ta süda. Süda oli alati olnud tema suurim osa. Ehk oli see oma normi täis armastanud. Lõpus nõtkus see niisama kergelt nagu viga saanud põlv, otsekui väsinud ihu. Mina mõtlesin ikka, et ta südames oli liiga palju armastust ning see peatus selle raskuse all, kuid selle illusiooni hävitas mu ema. „Päris kindlasti mitte liiga palju armastust! Kõike muud, aga mitte seda!“ Ometi oli ta näol surres ilme, mida ma kunagi ei unusta, seletamatu pilk, millest peegeldus … lüüasaamine. Ta nägu oli jäik. Ma ei saanud täpselt aru, millal ta silmad mind nägemast lakkasid. Põsed olid endiselt nii roosad, nii õhetavad, nagu vemmeldanuks neis ka siis, kui ta keha juba elutuks räbalaks oli saanud, ikka veel elu.

Vaatasin nüüd ema taas endast eemaldumas. Tema polnud oma elus kordagi lüüasaamist kogenud. Isa kirjeldas teda moodsa kunsti suurteosena: ülimalt intelligentne, tundlik ja täiesti mõistetamatu. Naeratasin selle mälestuse peale, kuid õnnetuseks ei osanud ma seda piisavalt varjata.