Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн
13 страница из 36
Ema pööras end ringi, kruus jalge krigisemas.
„Mille üle sa siis nüüd irvitad?“
„Ma mõtlesin isa peale.“
„Ja see ajab sind naerma?“
Vaatasin, kuidas ta sõrmed krampi tõmbusid, neid ehtisid endiselt isa kingitud erksavärvilised sõrmused ja kulinad, mida ema isa mälestuseks kandis. Ema tunneb temast nii tohutult puudust, et mõnikord voolab see temast kibedusena välja. Nii surm meid mõjutabki: paneb kõmmelduma ja kivistab seejärel uude vormi, mille me võtame.
Teine reegel:
asukoht. Pööra oma uues keskkonnas tähelepanu kõigile üksikasjadele.
MAJA
Mul hakkas reisirõivastes isegi paigal seistes palav. Mitte et mul oleks mingeid eraldi reisirõivaid. Mina leian, et asja ajavad ära teksad ja erinevad musta värvi hilbud, aga samas ei saa salata, et teatud temperatuurini kuumenedes hakkavad need eritama läpatanud lehka.
„Ja sa haised,“ veab ema otsekui selle tõsiasja demonstreerimiseks ninaga.
„Sa, ema, oled mingi kaheteistkümneaastane või?“
„Õhuvärskendaja ei ole lõhnavesi,“ leelutas ta maja trepini jõudes õelalt.