Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

27 страница из 36

Silmitsesin raamatute tumedaid piirjooni, nende seljad meenutasid peene tolmukihiga kaetud rada. Kuigi kõik olid lahkunud, oli ruumis ikkagi tunda mingit eluvärelust, justkui jälgiks mind keegi. Ta silmad passisid mind toaservadest. See tunne oli mulle vägagi tuttav: ma polnud siia oodatud.

Aeg minna.

Kui ma teised üles leidsin, polnud Mirabelle oma käpardliku ekskursiooniga ikka veel lõpule jõudnud. Ta osutas läbi klaasukse aedade suunas, pillates sinna juurde ükskõikselt: „Aed.“ Kirjaoskamatu vanaeit, kuidas ta siis ei tea, et sellistes elegantsetes kohtades räägitakse alati aedadest, mitte aiast? Sellised peened nüansid eristavad kutse saamise väärilisi ebakultuursest karjast. Mirabelle polnud kunagi väärinud midagi enamat kui kiire löök terava esemega vastu pead.

Sellal kui me sihitult toast tuppa uitasime, vadistas Mirabelle muretult kõigest ebaolulisest, pööramata vähimatki tähelepanu ümbruse haprale ilule. Iga tuba pulbitses vihjetest eelmistele eludele, läbi seinte tungis sosinal nende häälte tukseid.