Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

26 страница из 36

„See pole ju siiani liikmeks saamisel takistuseks olnud.“

Bridget turtsatas ja marssis koos koeraga välja, nagu lahkunuksid nad Cruftsi koeranäituse ringist.

Istusin hetke üksi ja jälgisin läbi kahkja valguse heljuvaid tolmukübemeid. Vaikuse tasast suminat katkestas aeg-ajalt puidu kriiksatus või tuule vaevatud ohe. Heitsin pilgu tühja kolde suunas ja nägin hämaruses pisikeste luude nappi virna. Arvatavasti mõni lind. Põrmu ümber olid laiali pritsinud ja kriidiselt halliks kuivanud väljaheiteplärakad. Selles tuleasemes üksi suremine oli aega võtnud. Säilmete ümber vedeles paar katkenud musta sulge otsekui mingi sünge ohvriand või mälestusmärk. Keegi polnud teda suremas näinud. Keegi polnud vaevunud teda ära koristama. Majas ja selles külmas kaotustundes oli midagi tuttavlikku. Üks niit mu mõtetes hakkas hargnema. Tundus, nagu valitseks selles paigas lein.

Korraga vuhises mu ümber tõmbetuul, tekitades tunde, nagu oleks kuskil avatud aken ja välismaailm mu nahka puudutanud. Miski riivas mu põske, niiske õhk, justkui oleks keegi mu lähedal välja hinganud. Mu rind tõmbus krampi – külm õhk kiilus roiete vahele kinni. Pöörasin end järsult ringi ja vaatasin aknast välja, kuid mulle jõllitas vastu üksnes hauakivina hall maailm. Läbipaistev päikeseketas vajus taevas allapoole, heites veel vaid tuima valgust. Saabunud oli päeva pöördepunkt, mil pimedus nihelema hakkab ja peagi kõik videvikuga katab. Päev hakkas koost hargnema.