Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

9 страница из 36

Kui ma ümber auto läksin, jäi tema seisma ja silmitses mind sellise ilmega, nagu kavatseks mind lahkama hakata. Ta rääkis vaikselt, otsekui iseendale, kuigi me mõlemad teadsime, et nii see pole. „Ma lihtsalt ei saa aru, miks sa pidid mu terve aasta ainsa vaba nädalavahetuse tuksi keerama.“

„Sa justkui mainisid, et ma keerasin su ühe vaba nädalavahetuse kanni.“

„Isekas, täpselt nagu su isagi.“

„Ta on surnud,“ pomisesin. „Või oled selle unustanud.“

Ta nägu muutus ilmetuks. See on tema väljendusrikkuse piir. Ta on katsetanud kõikvõimalikke meditsiinilisi näoprotseduure, massaaže, salve ja süste, kuid paraku on need ta ilme üksnes tigedamaks ja tardunumaks muutnud. Sellele vaatamata on ta, kuidas nüüd öelda, „hästi hooldatud“ – kuigi see väljend toob meelde hobused ja ta vihkab igat masti loomi. Tegelikult kõiki elusolendeid. Tema filosoofia kohaselt on elu üks hädaorg ja me lihtsalt peaksime sellega leppima. Just sellise stoilise ja asjaliku suhtumise võttis ta omaks mu isa surma järel.

Seisime meie ümber tiirutavas novembrituules auto kõrval ja meist voogas üle terav vaikus. Õhus hõljuv lagunemise niiske hõng segunes kaugete lõkketulede kerge tomuga.