Читать книгу Vahimehed онлайн

10 страница из 37

Lõpetan kõne ja vaatan pidusööki mugiva Duke’i poole. Suu täis, küsib ta: „Saad sa mu emale helistada?”

„Ei. Ainult advokaadid võivad siin mobiili kasutada, aga ta saab piisavalt kiiresti teada. Tee kähku.” Ta loputab suu teega puhtaks ja ründab šokolaadikooki. Võtan telekapuldi ja panen hääle peale. Tema kraabib taldrikut, ekraanile ilmub aga kusagil vangla territooriumil viibiv hingetu reporter, kes teatab kogeledes, et hukkamine on peatatud. Ta näib olevat segaduses ja hämmeldunud ning ka kõikjal tema ümber valitseb segadus.

Mõne sekundi pärast koputatakse uksele ja vanglaülem astub sisse. Ta näeb telekat ja ütleb: „Nii et te vist juba kuulsite?”

„Seda küll, ülemus, kahju, et pidu untsu läks. Ütle oma poistele, et nad võivad laiali minna, ja palun kutsu mulle auto.”

Duke pühib varrukaga suud, hakkab naerma ja ütleb: „Ärge tehke nii pettunud nägu, vanglaülem.”

„Ei, tegelikult on see mulle kergenduseks,” ütleb ta, aga tõde paistab läbi.

Ka tema on päev otsa ajakirjanikega rääkinud ja nautinud rambivalgust. Ent äkki on ta põnev jooks läbi saanud ja ta on otse enne finišijoont näoli kukkunud.