Читать книгу Vahimehed онлайн

11 страница из 37

„Ma nüüd lähen,” ütlen Duke’i kätt surudes.

„Tänan, Post,” ütleb tema.

„Ma võtan ühendust.” Suundun ukse poole ja ütlen vanglaülemale: „Palun anna kubernerile edasi minu lugupidamine.”

Mind juhatatakse hoonest välja, külm õhk paiskub näkku ja tundub virgutavana. Valvur saadab mu paari meetri kaugusel seisva eraldusmärkideta furgoonauto juurde. Ma istun autosse ja tema sulgeb ukse. „Peaväravasse,” ütlen juhile.

Sõites Holmani Parandusasutuse korrapäratult paiknevate hoonete vahel, tunnen järsku iiveldust ja nälga. Ja kergendust. Sulgen silmad, hingan sügavalt ja süvenen imesse, et Duke on elus ning näeb homset päeva. Praeguseks olen ma päästnud ta elu. Tema vabadusse aitamine vajab järgmist imet.

Ilmselt teab ainult juhtkond, miks, aga viimased viis tundi on kõik vangid olnud täielikus isolatsioonis – just nagu võiksid nad kokku ajada Bastille’ stiilis vihase jõugu ja rünnata surmamõistetute tiiba, et Duke vabastada. Nüüd lastakse ohjad lõdvemale; põnevus on möödas. Täiendavad jõud, mis korra hoidmiseks kohale toodi, on lahkumas ja minagi tahan siit minema pääseda. Parkisin tulles auto värava lähedale platsile, nüüd panevad telejaamade meeskonnad seal oma asju kokku ja lähevad koju. Tänan autojuhti, istun oma väiksesse Fordi linnamaasturisse ja lahkun kiiruga. Sõitnud kaks miili mööda maanteed, peatun ööseks suletud poekese juures, et helistada.