Читать книгу Vahimehed онлайн

12 страница из 37

Tema nimi on Mark Carter. Mees, valge, kolmkümmend kolm aastat vana, elab Veronast kümne miili kaugusel Baylissis väikeses üürimajas. Mul on arvutis fotod tema majast ja veoautost ja naisest, kes praegu tema juures elab. Üheteistkümne aasta eest vägistas ja tappis Carter Emily Broone’i ja nüüd tuleb mul lihtsalt seda tõestada.

Anonüümset kõnekaarti kasutades helistan talle mobiilile, numbrile, mida ma ei tohiks teada. Peale viit helinat ta vastab.

„Kas Mark Carter?”

„Kes küsib?”

„Sa ei tunne mind, Carter, aga ma helistan vanglast. Duke Russelli hukkamine peatati, nii et kahju küll, kuid ma pean sulle teatama, et see asi pole lõpetatud. Kas sa vaatad telekat?”

„Kes räägib?”

„Ma olen kindel, et sa vaatad telekat, Carter, istud oma paksu perse peal koos oma paksu naisterahvaga ja palvetad, et osariik viimaks tapaks Duke’i sinu kuriteo eest. Sa oled pasakott, Carter; sa tahad näha, kuidas tema sureb selle eest, mis sina korda saatsid. Eriline argpüks.”

„Ütle seda mulle näkku.”

„Oh, küll ma ütlen, Carter, ühel päeval kohtus. Ma leian tõendid ja varsti pääseb Duke välja. Sina lähed tema asemele. Ma tulen sulle järele, Carter.”