Читать книгу Vahimehed онлайн

17 страница из 37

Oma juristikarjääri esimeses pooles olin ma kaitsnud inimesi, kel polnud võimalik endale advokaati palgata. Mul oli sadu kliente ja üsna pea jõudsin ma selleni, et pidasin neid kõiki süüdlaseks. Ma polnud kordagi mõelnud, millisesse kitsikusse satuvad ebaõiglaselt süüdi mõistetud. Frankie muutis seda kõike. Ma süvenesin tema juhtumi materjalidesse ja sain varsti aru, et suudaksin ehk tema süütust tõestada. Siis ma kohtusin Vickiga, kes pakkus mulle tööd veel väiksema palga eest, kui ma vaimulikuna teenisin. See pole muutunud.

Nii et Francois Tatumist sai Vahimeeste teenistuse esimene klient. Neljateistkümne vangla-aasta järel oli perekond ta täielikult hüljanud. Kõik ta sõbrad olid kadunud.

Eelmainitud ema oli kunagi jätnud ta koos oma teiste lastega tädi ukse ette ja kadunud teadmata suunas. Isa polnud ta kunagi näinudki. Kui ma temaga vanglas kohtusin, olin ma kaheteistkümne aasta jooksul tema esimene külaline. Kogu see mahajäetus kõlab hirmsana, kuid sellel oli ka hea külg. Kui ta õigeks mõisteti ja vabadusse pääses, sai Frankie Georgia osariigilt ja ta vangi pannud kohalikelt palju raha. Ja kuna polnud perekonda ega sõpru, kes oleksid temalt raha nuianud, õnnestus tal vabaduses tondina haihtuda, jätmata endast mingeid jälgi.