Читать книгу Vahimehed онлайн

27 страница из 37

Kui ta oli lõpetanud, vaatas ta igaühele meist õnnetutest otsa ja ütles: „Tunnen kaasa.”

Tunni aja pärast olin vangla peauksest sisenemas ja keegi, tõenäoliselt reporter, hõikas: „Kas teie esindate ühte neist mõrtsukatest?”

Teesklesin, et ei märka teda, ja astusin edasi.

Kui ma sisenesin väiksesse eeluurimiskongi, olid Terence Lattimore’i randmed ja pahkluud raudus ja ta ise oli aheldatud metallist tooli külge.

Kui me kahekesi jäime, siis ma seletasin, et mind on määratud tema juhtumiga tegelema ja et mul on algatuseks vaja vastuseid mõnele küsimusele. Tema vaid irvitas ja põrnitses. Ta võis olla alles viieteistkümnene, kuid paistis olevat vintske, juba elu näinud tüüp.

Karastunud kõiges, mis puudutas jõuke, narkootikume ja vägivalda. Ta vihkas mind ja kõiki teisi valgenahalisi. Ta ütles, et tal pole kindlat aadressi ja et ma hoiaksin tema perekonnast eemale. Tema toimikus oli kaks koolist väljaviskamist ja neli süüdistust noorsookohtus – kõik need olid seotud vägivallaga.

Keskpäevaks olin ma valmis loobuma ja uut töökohta otsima.