Читать книгу Vahimehed онлайн

22 страница из 37

„Ma tean. Me oleme seda pikalt edasi lükanud. Tema aga loeb kellegi teise karistust kandes päevi.”

Ta mugib pannkooki ja noogutab kergelt, aga veendunud ta veel ei ole.

„Frankie, millal me enne oleme hea kakluse eest põgenenud?” küsin ma.

„Võib-olla on nüüd aeg üks vahele jätta. Sa lükkad iga päev juhtumeid tagasi, eks ole? Võib-olla see on ohtlikum kui kõik teised. Jumal näeb, sul on küllaga potentsiaalseid kliente.”

„Hakkad pehmeks muutuma?”

„Ei. Ma lihtsalt ei taha, et sa haiget saaksid. Cullen, mind ei näe keegi. Mina elan ja töötan varjus. Aga sinu nimi on kaitsekõnedes. Sa hakkad urgitsema sellises jubedas paigas nagu Seabrook ja võid ärritada mõnesid vastikuid tegelasi.”

Ma muigan ja ütlen: „Seda rohkem on põhjust seda teha.”

Päike on tõusnud, kui me kohvikust lahkume. Parkimisplatsil embame teineteist mehiselt ja jätame hüvasti. Mul pole aimu, kuhupoole Frankie suundub, ja see on üks tema plusse. Ta ärkab igal hommikul vabana, tänab selle eest jumalat, istub oma uude Dodge’i pikapisse ja sõidab, kuhu päike teda juhatab.