Читать книгу Vahimehed онлайн

29 страница из 37

Läksin oma kabinetiubrikusse. Vähemalt oli sellel uks, mille sai lukku panna. Vaatasin aknast kõnniteesillutist ja kujutasin ette, kuidas ma hüppan välja ning hõljun turvaliselt minema, kuhugi eksootilisele rannale, kus elu on mõnus ja mu ainsaks mureks on järgmise jaheda joogi hankimine. Imelikul kombel polnud Brooke selles unistuses minu kõrval. Lauatelefoni helin tõi mu tagasi.

See oli mul olnud pigem hallutsinatsioon kui unistus. Kõik toimus järsku aegluubis ja mul oli raskusi öelda: „Halloo!”. Naishääl teatas, et ta on reporter ja et tal on mõrvade kohta mõned küsimused. Nagu ma kavatseksin temaga juhtumist rääkida. Panin toru ära. Möödus tund ja ma ei mäleta, et oleksin selle aja sees midagi teinud. Olin tuim, tundsin iiveldust ja tahtsin majast põgeneda. Mul oli siiski meeles Brooke’ile helistada ja teatada halvast uudisest, nimelt et üks viiest on mulle määratud.

Kella kahene esimene istung viidi väikesest kohtusaalist üle suuremasse, aga seegi polnud piisavalt suur. Kuna kuritegevust oli palju, oli Memphises ka palju võmme, ja peaaegu kõik nad olid sel pärastlõunal kohtuhoones. Nad blokeerisid uksed ning otsisid läbi kõik reporterid ja külastajad. Kohtusaalis seisid nad kahekaupa vahekäigus ja kolme seina ääres.