Читать книгу Vahimehed онлайн

28 страница из 37

Kui ma kolme aasta eest avalikku õiguskaitsesse tööle läksin, siis ainult seepärast, et ma ei leidnud kohta advokaadibüroos. Ning olles kolm aastat rüganud kriminaalõiguse põhjakihis, küsisin ma endalt tõsimeeli, miks ma üldse olin juurat õppinud. Mulle ei tulnud meelde ühtegi põhjust. Töö viis mind igapäevaselt kokku inimestega, kelle lähedusse ma väljaspool kohtusaali eelistaksin mitte sattuda.

Eine ei tulnud kõne alla, sest keegi poleks suutnud toidusuutäit alla kugistada. Meie, viis väljavalitut, kohtusime ülemusega ning vaatasime kuriteopaiga fotosid ja lahkamise ettekandeid. Kui mul oleks kõhus olnud toitu, siis oleks see kohe põrandale purskunud.

Mida kuradit ma oma eluga tegin? Kriminaalkurjategijate advokaadina oli mul juba kõrini küsimusest „Kuidas sa saad kaitsta isikut, kui sa tead, et ta on süüdi?” Olin alati vastanud nii, nagu seda koolis õpetati: „Igaühel on õigus pädevale kaitsele. Põhiseaduses on nii kirjas.”

Aga ma ei uskunud seda enam. Tõtt-öelda on toime pandud nii jälke ja julmi kuritegusid, et mõrtsukas tuleks kas 1) hukata, kui te usute surmanuhtlusse, või 2) määrata eluaegsesse vangistusse, kui te surmanuhtlusse ei usu. Sellelt jubedalt nõupidamiselt lahkudes polnud ma enam kindel, millesse ma usun.