Читать книгу Vere sund онлайн

128 страница из 142

„Sa ei helistanud mulle tagasi,” jätkas Charlotte. „Ma jätsin sinu Robinile sõnumi. Kas ta ei andnud seda edasi?”

„Andis küll.”

„Aga sa ei helistanud.”

„Mida sa tahad, Charlotte?”

Tervemõistuslik osa Strike’i ajust ütles talle, et ta kõne lõpetaks, kuid ta hoidis endiselt telefoni kõrva juures, kuulas ja ootas. Charlotte oli olnud talle kaua nagu narkootikum – narkootikum või haigus.

„Huvitav,” lausus Charlotte unelevalt. „Mina arvasin, et Robin otsustas ehk minu sõnumit sulle mitte edasi anda.”

Strike ei öelnud midagi.

„Kas te olete juba koos? Robin on ju päris kena. Ja kogu aeg kohal. Alati võtta. Nii mug…”

„Miks sa helistad?”

„Ma ütlesin ju, ma tahan sinuga rääkida… kas sa tead, mis päev täna on? Kaksikute esimene sünnipäev. Kogu famille Ross tuli kohale, et nende ümber lipitseda. Praegu on esimene hetk kogu päeva jooksul, mis on minu päralt.”

Strike muidugi teadis, et Charlotte’il olid sündinud kaksikud. Sellest oli teatatud Timesis, sest Charlotte oli abiellunud aristokraatlikku suguvõsasse, mis teatas sündidest, laulatustest ja surmadest alati Timesi lehekülgedel, kuigi Strike ei saanud uudisest tegelikult lehest teada. Talle andis selle info edasi Ilsa ja Strike’ile meenus otsekohe, mida Charlotte ütles talle rohkem kui aasta tagasi laua taga restoranis, kuhu ta oli Strike’i pettusega meelitanud.