Читать книгу Vere sund онлайн

129 страница из 142

Ainus, mis on aidanud mul selle raseduse aja vastu pidada, on teadmine, et kui ma olen sünnitanud, võin ma lahkuda.

Kuid lapsed sündisid enneaegselt ja Charlotte ei hüljanud neid.

Lapsed tulevad ju sinu seest. Mehed ei saa aru, mis tunne see on.

Möödunud aasta jooksul oli Strike saanud veel kaks sellist napsist telefonikõnet, mõlemad hilja õhtul. Esimese kõne oli Strike lõpetanud kõigest mõne sekundi järel, sest Robin proovis teda kätte saada. Teise kõne lõpetas järsult Charlotte, kui see oli kestnud mõne minuti.

„Kas sa teadsid, et keegi ei uskunud, et nad ellu jäävad?” küsis Charlotte nüüd. „See on,” sosistas ta, „ime.”

„Kui täna on su laste sünnipäev, siis ma peaksin laskma sul lõpetada,” lausus Strike. „Head ööd, Char…”

„Ära lõpeta kõnet,” ütles naine, ja korraga oli tema hääl tungiv. „Ära lõpeta kõnet, palun ära tee seda.”

Lõpeta kõne, ütles hääl Strike’i peas. Ta ei teinud seda.

„Nad magavad, magavad sügavasti. Nemad ju ei teagi, et neil on täna sünnipäev, kogu see asi on naljanumber. Sellise kuradi õuduse tähtpäeva tähistada… See oli jube, mind lõigati lõhki…”