Читать книгу Vere sund онлайн

17 страница из 142

„Ma surusin sellel pehmotüübil kätt,” jätkas Polworth, tegemata Strike’i sarkasmist väljagi. „Lasksin tal selle raamatu nime üles kirjutada ja puha. Läksin otsejoones baarist välja, sõitsin taksoga Penny poole, kloppisin tema uksele ja ajasin ta üles. Penny oli tige nagu kurat. Arvas, et ma tulin tema juurde, sest olen purjus, ei leidnud kedagi paremat ja tahan keppi. Mina ütlesin: „Ei, igavene juhm eit, ma tulin, sest ma tahan sinuga abielluda.”

Ja ma ütlen sulle, mis selle raamatu nimi on,” lõpetas Polworth. „„Anna Karenina”.” Ta kummutas oma klaasi jäänud õlle kurku. „Paras pask.”

Strike hakkas naerma.

Polworth röhatas valjusti ja vaatas siis käekella. Ta oli inimene, kes tundis hea lõpulause ära ja kellel polnud pikalevenivate hüvastijättude järele rohkem isu kui Vene kirjanduse järele.

„Pean minema hakkama, Diddy,” ütles ta end jalule ajades. „Kui ma enne poolt ühtteist tagasi jõuan, ootab mind sünnipäeva-suhuvõtt – ja just see ongi kogu minu jutu mõte. Kogu minu jutu mõte.”

Irvitades võttis Strike Polworthi pakutud käe vastu ja surus seda. Polworth ütles talle, et ta tervitaks Joaniet ja helistaks talle järgmine kord, kui linnas on, trügis siis pubist välja ning kadus silmist.