Читать книгу Vere sund онлайн

15 страница из 142

„Tolstoi. Ta on kirjanik.”

„Ja-jah,” pomises Strike. „Aitäh. Kuidas siis Tolstoi…?”

„Ma ju räägin sulle. Ma olin just Pennyst teist korda lahku läinud. Tema muudkui jauras, et kihlume ära, aga minul polnud tuju. Nii et ma olen siis kõrtsis ja räägin oma semule Chrisile, kuidas mul on kõrini sellest, et Penny tahab sõrmust… kas sa mäletad Chrisi? Suurt kasvu tüüp, susistab s-i. Sa nägid teda Roswyni ristimisel.

Igatahes on seal leti taga üks sihuke purjakil vanem tüüp, natuke nagu pehmo oma koortriidest jaki ja lokkis juustega, ja ta ajab mind tigedaks, sest ausalt öeldes ma saan aru, et ta kuulab meie juttu, ja ma küsin talt, mida perset ta vahib, ja tema vaatab mulle otse silma,” ütles Polworth, „ja ta ütleb: „Sa saad kanda koormat, nii et käed jäävad vabaks, ainult siis, kui seod selle koorma endale selga. Kui sa abiellud, saad sa jälle oma käsi kasutada. Kui sa ei abiellu, ei saa sa kunagi oma käsi millegi muu tegemiseks vabaks. Vaata kas või Mazankovi, vaata Krupovit. Nemad rikkusid naiste pärast oma karjääri.”