Читать книгу Vere sund онлайн

37 страница из 142

Üks viisidest, kuidas Ilsa püüdis Robinit Strike’i teemal rääkima panna, oligi jutustada talle Charlotte’ist, ja siin tundis Robin end küll süüdi, sest Charlotte’i-teemalistele jutuajamistele tegi ta harva lõpu, kuigi pärast neid oli tal eranditult alati tunne, nagu oleks ta ennast rämpstoidust kurguni täis õginud: tal oli ebamugav ja ta kahetses, et polnud suutnud oma isu talitseda.

Näiteks teadis ta nüüd paljudest vali-kas-mina-või-sõjavägi ultimaatumitest, kahest enesetapukatsest („Kuigi see Arranis ei olnud päris katse,” märkis Ilsa salvavalt. „Puhas manipuleerimine.”) ja kümnepäevasest sunnitud viibimisest psühhiaatriakliinikus. Ta oli kuulnud lugusid, millele Ilsa andis odavate trillerite taolised pealkirjad: „Leivanoa öö”, „Juhtum musta pitskleidi ja verise kirjaga”. Ta teadis, et Ilsa arvates on Charlotte halb inimene, mitte hullumeelne, ja et kõige inetumad tülid Ilsa ja tema mehe Nicki vahel olid olnud just Charlotte’i teemal „ja see teadmine teeks Charlotte’ile kuradi moodi heameelt,” lisas Ilsa.