Читать книгу Vere sund онлайн

38 страница из 142

Nüüd aga helistab Charlotte büroosse ja palub Strike’il talle tagasi helistada, Robin aga istub Pizza Expressi ees, näljane ja kurnatud, ning mõtleb jälle sellele telefonikõnele, täpselt nii, nagu keel songib suuhaavandit. Kui Charlotte helistab büroosse, siis ilmselt pole ta teadlik, et Strike on Cornwallis oma surmavalt haige tädi juures, ja see andis märku, et nende vahel ei toimu regulaarset suhtlust. Teisest küljest tundus Charlotte’i lõbusavõitu hääletoon vihjavat mingile liidule tema ja Strike’i vahel.

Robini mobiil, mis oli lebanud kõrvalistmel, mandlikoti kõrval, hakkas sumisema. Rõõmustades mõtete mujaleviimise üle, võttis Robin telefoni ja nägi tekstisõnumit Strike’ilt.

Kas sa oled üleval?

Robin kirjutas vastu:

Ei

Nagu ta oli arvanudki, helises telefon otsekohe.

„Aga ei peaks olema,” lausus Strike igasuguse sissejuhatuseta. „Sa oled kindlasti omadega läbi. Kaua sa Tupsukesega juba tegelenud oled, kolm nädalat?”

„Ma tegelen temaga praegu ka.”

„Mida?” hüüatas Strike rahulolematult. „Sa oled Glasgow’s? Kus Barclay on?”