Читать книгу Vere sund онлайн

44 страница из 142

Tupsuke oli äsja muretult restoranist välja sammunud, tema järel tema naine ja pojad. Naerdes ja juteldes seadsid nad sammud oma auto poole, mis oli Robini Land Roverist viie auto kaugusel tagapool. Robin tõstis kaamera ja tegi seeria pilte, kui pere tema poole tuli.

Kui nad Land Roveri kõrvale jõudsid, lebas kaamera juba Robini süles, Robini pea oli telefoni kohale kummardunud ja ta teeskles, et kirjutab sõnumit. Tahavaatepeeglist nägi ta, kuidas Tupsukese pere ronis Range Roverisse ja hakkas mereäärse villa poole sõitma.

Robin haigutas jälle, võttis telefoni ja helistas Strike’ile tagasi.

„Kas said kõik, mida tahtsid?” küsis mees.

„Jah,” vastas Robin, vaadates pilte ühe käega üle, samal ajal kui telefoni kõrva ääres hoidis, „ma sain Tupsukesest ja poistest paar selget pilti. Jumal küll, tal on ikka tugevad geenid. Kõigil neljal lapsel on täpselt tema näojooned.”

Robin pani kaamera tagasi kotti.

„Sa ikka saad aru, et ma olen St. Mawesist ainult paaritunnise sõidu kaugusel?”

„Pigem kolmetunnise,” parandas Strike.